Tahtsin vaadata päikeseloojangus liivadüüne.. aga võta näpust!
Olen hetkel Santiagost 120 kilomeetri kaugusel asuvas Valparaiso linnakeses Vaikse ookeani kaldal. Tegelikult on Valparaiso vaid üks paljudest linnakestest, mida riburada pidi Vaikse ookeani kaldalt leiab. Sõida mööda kallast linnast välja, tuleb 10 minuti pärast Viña del Mar, sõida edasi ja vaatab vastu Reñaca. Kõik on armsad sadamalinnad.
Santiagost liigub Valparaisosse ja Viña del Mari väga palju busse. Erinevad firmad viivad sinna konkreetselt iga 10 minuti tagant – ja suvel (sest praegu on Tšiilis suvi) on nõudlust küllalt. Tõsi küll, minu buss, oli vaid pooleldi täis. Ühe suuna pilet maksis umbes 10 eurot ja bussis oli ka wifi!
Välja oli reklaamitud, et Santiagost sõidab Valparaisosse poolteist tundi. Mina jõudsin kohale kahe tunniga, sest teel oli mingi massiivne ummik. Viskasin oma asjad hostelisse ja võtsin kohe suuna Viña del Mari poole. Ma tean selle linna olemasolust ammu, sest seal toimub iga aasta veebruari lõpus maailma suurim latiinomuusika festival. Sinna minemine on olnud väikestviisi mu unistuseks aastaid. Kui paika sai see, et lähen veebruaris Tšiilisse, kiikasin lootusega Viña del Mari muusikafestivali pileteid. Selgus, et festival toimub hoopis veebruari lõpus ja ma ei saagi sinna minna. Kahju oli.
Kui oma Viña del Mari rannapäevalt naasin, uuris armas hostelitöötaja Tatiel (kes on muide pärit Paraguayst, kuid reisinud aastaid ringi), kas ma ikka liivadüünidel käisin. Selgus, et liivadüünide nägemiseks pidin ma Viña del Marist bussiga veel edasi sõitma. Tatiel soovitas mul minna sinna päikeseloojangul, see pidi võrratult ilus olema.
Mõtlesin, et no davai. Käin ära. Kuigi vaevalt see midagi väga erinevat on näiteks Uus-Meremaa või Mongoolia liivadüünidest.
Mingil kummalisel (naiivsel ja arusaamatul) põhjusel arvasin ma, et 40 minutit Concóni liivadüünide juurde jõudmiseks on piisav ja et iga mööduv buss sõidab sinna. Bussipeatusse jõudes selgus kõigepealt, et iga buss ei lähegi düünide juurde. Möödus umbes seitse minutit, kui sain bussile. Jõudsin viis minutit sõita, kui buss peatus ja kõik aeti välja. Sõiduk läks katki ega saanud edasi liikuda. Piletiraha ulatati tagasi ja soovitati uut bussi oodata. Viie minuti pärast sain järgmise peale.
Vaatasin närviliselt Google Mapsi. See näitas, et düünide juurde on 30 minuti pikkune sõit. Miks ma ometi eeldasin, et sinna jõuab 15 minutiga? Miks ma enne Google Mapsi ei kontrollinud, ei tea. Lõin lihtsalt ühes kohvikus aega surnuks.
Kalkulatsioon näitas, et kui buss sõidab praktiliselt terve tee peatumata, siis jõuan päikeseloojanguks kohale. Aga loomulikult oli just siis bussil vaja sõita läbi Viña del Mari linna ja peatuda kõikvõimalikes kohtades. Mõtlesin juba, kas peaksin astuma bussist maha ja sõitma tagasi Valparaisosse. Lihtsalt seepärast, et ei tahtnud väga pimeda peale jääda..
Siiski sundisin end bussi jääma – sest raudselt oleks ma hiljem kahetsenud, kui poleks sinna läinud. Jõudsin düünide juurde pool tundi pärast päikese loojumist. Olin ainus inimene, kes ronis düünidest üles, kõik ülejäänud olid juba teel alla. Veidi narr tunne oli.
Jah, ma tean, et vaade liivadüünidelt ja liivadüünidele oleks olnud palju võrratum päikeseloojangu eel. Aga ilus oli ikkagi.
Tagasi hostelisse jõudsin loomulikult pilkases pimeduses, aga õnneks oli laupäeva õhtul linn rahvast täis. Üldiselt püüan ma reisil olles mitte üksi pimedas väljas jalutamas käia.
Mida ma õppisin? Parem aega müüa kui aega osta - just nii ütleb alati mu isa.
PS! Paljudel tekkis küsimus, kuidas ma ühtäkki Brasiiliast Tšiilisse sattusin. Kirjutan sellest järgmises postituses.
