Kuidas 7 sentimeetrit pikk prussakas meid mööda maja taga ajas… Vaadake ise seda elukat!

Vera jääb ehmatusest seisma ja osutab oma jalatsite poole. „Mis seal on? Skorpion? Ämblik? Prussakas?“ pärin ärevalt. Selgub, et seal magab (või on surnud) üks suur prussakas.

Järgneb ärev arutelu, mida edasi teha. Pihustada mürgiga? Kui ta on elus, siis ärkab üles ja paneb jooksu. Lömastada ta jalatsiga? No seda peab küll Vera tegema, sest ma ei suuda. Jah, seda me teemegi. Vera surub kõvasti-kõvasti jalatsiga peale ja viimaks, pärast kümmet sekundit lömastamist, eeldab, et nüüd on elukas kutu.

EI! Tüüp paneb jooksu ning mina ja Vera pistame kiljuma. Prussakas sibab voodi alla, no täitsa lõpp, kui see elukas seal on, siis me küll magama ei lähe. Haaran mürgi ja kukun teda pritsima. Aga siis – prussakas keerab ringi ja hakkab jooksma meie suunas. Sellega me küll polnud arvestanud – hakkame kiljudes põgenema välisukse poole. Just sel hetkel saabub sinna väike Alejandra koos ma vanematega. Kujutate ette, tulete oma last kooli tooma ja õpetajad jooksevad kiljudes mööda maja ringi?

Selgitame ärevalt toimunut, mispeale pakub lapse isa, et tegeleb ise elukaga. Õnneks on prussakas jälle varjunud jalatsite alla, niisiis saame ta sealt kätte. Alejandra isa viib ta õue ning ka Alejandra ema kommenteerib, et pole kunagi nii suurt prussakat näinud. Novot, kuidas meil siis vedas!

Eks prussakaid oleme majas varemgi näinud, küll mitte nii suurt. Ja teile teadmiseks – paljud neist lendavad! Mult küsiti, kas prussakate olemasolu tähendab siin mustust. Ei, kindlasti mitte. Kuna kõik meie aknad ei käi täiesti kinni, siis nad lihtsalt ronivad sisse. Taevale tänu ei ela sellised suured elukad karjakaupa nagu Eestis. Muidu oleksin küll pakkinud oma seitse asja ja jalga lasknud.

Ämblikke on ka ning suuremaid neist olen kohanud öösiti. Niisiis öösel vetsu minnes piilun ma kõigepealt nurga tagant sisse, ega seal mingid suuremad elukad ringi ei tuigerda. Olen mitu korda umbes neli sentimeetrit pikka ämblikku näinud, aga õnneks ükski neist ei ole mürgine. Ja siiamaani on nad sellised kõhnakesed olnud.

Vera kardab ämblikke väga. Mina olen saanud teisalt kaasa harjumuse, et ämblikku ei tohi tappa, sest see toob halba õnne. Ja no pekki, ma ei suudagi ämblikku tappa. Niisiis meil oli just täna diskussioon, mida teeme ühe sentimeeter pika ämblikuga, kes jalutas mööda seina. Jõudsime kokkuleppele, et haaran ta salvräti sisse ja viskan välja. Paraku ma ei jõudnud selleni. Nimelt hüppas ämblik eemale ja hüppavaid ämblikke katsuda ma küll ei tahtnud.

Et end ämblike, prussakate ja muude sääskede eest kaitsta, on voodi ümber moskiitovõrk. Üleeile leidis aset selline situatsioon, et olin juba voodis pikali, kui vaatasin, et võrgu peal on mingi must täpp. Telefonivalgusega tegin kindlaks, et see on ämblik (või väike prussakas) ja ta on mu võrgu sees. Ronisin võrgu alt välja ning vaatasin ringi, millega tüüp kätte saada. Vera imestas, et kuidas ma küll nii rahulik saan olla.. nojah, ega ma ka ei fännanud olukorda, aga mitte keegi poleks seda ämblikku ka sel hetkel sealt kõrvaldanud. Niisiis haarasin ta salvräti sisse ning viskasin välja.

Ja muidugi skorpion, millest ma esimestes postitustes rääkisin. Ptüiptüptüi, rohkem pole selliseid tegelasi näinud. Küll aga uurisime Albertilt, et mida siis teha, kui skorpion nõelab. „Kannatada,“ ütles Albert. Midagi muud ei saagi teha kui kannatad valu ja küll ta üle läheb. Siinkandis ei ole skorpionid mürgised. Nii Albertit kui ka Sarat on nende enda kodus skorpion nõelanud. No ei ole ilmselgelt meeldiv.

Aga toredamast poolest ka. Nii mulle kui ka Verale meeldivad gekod – sisalikulaadsed elukad, kes toas mööda seinu ja lage lippavad. Esimest korda nägingi gekot üheksa aastat tagasi Mehhikos, siis küll ehmatasin. Õues on suuremaid gekosid ka, umbes 30 cm pikad. Mäletan, kuidas Puerto Ricol hängis umbes 60 cm pikk geko puu otsas ja ma oleksin talle peaaegu otsa kõndinud…

Muudest loomadest elavad meie ümber kanad, kuked, lambad ja loomulikult meie lemmik siga. Nii toredalt käib see põssa iga päev meie maja ees olevas lombis suplemas. No kuidas sa sellist elukat sööd?

Linna peal on ka ülipalju kodutud koeri. Vaesekesed. Kasse olen näinud selle ligi kahe nädala jooksul tõeliselt vähe, äkki umbes viite.