ESIMENE MÄLESTUS vol 1 | Mis tuleb esimesena meelde, kui mõtlen reisidele Argentinasse, Egiptusesse, Boliiviasse, Costa Ricale ja veel 12 riiki?
Kuna praegusel ajal ei saa eriti reisida, siis alustan siin blogis väikest sarja, mille nimi on „Esimene mälestus“. Ehk siis kirjutan iga külastatud riigi kohta, mis esimesena selle kohta meelde tuleb – olgu siis seiklus, inimene, asi, fakt või midagi muud veidrat. 😊 Äkki vähendab see teil samamoodi reisiigatsust kui minul seda kirja pannes 😊
Riikidega liigun tähestikulises järjekorras.
Ameerika Ühendriigid. See juhtus esimesel korral Ameerika Ühendriike külastades. Kui pidime Gerdaga lendama Miamist New Yorki, läks lennukiuks katki ning hilinesime lausa kolm tundi (kuni ust parandati). Seega jäime maha New York-Helsingi lennukist ning saime lennufirma kulul veeta ühe lisapäeva New Yorgis.
Antigua ja Barbuda. Helesinine Kariibi meri! Käisin sellises kohas nagu Jolly Beach ning sealne merevesi oli türkiissinine nagu paradiisis. Üks seal tehtud foto oli mitu aastat mu arvuti taustapilt.
Araabia Ühendemiraadid. Dubaiii mall. Just sellise hääldusega öeldi Dubai metroos kohaliku kaubanduskeskuse nime. Ma ei tea, siiamaani on naljakas ja tuli kohe esimesena meelde.
Argentina. Sõitnud Paraguayst Argentinasse, peatasid politseinikud meie bussi ning hakkasid pagasiruumi uurima. Minu suur seljakott jäi neile silma ning nad tahtsid selle lahti teha. Suur oli nende üllatus, kui heledapäine naisterahvas osutus koti omaniks. Ilmselt eeldasid nad, et see kuulub mõnele hipipoisile, kes narkootikume veab… Tegelikult ei tundnudki politseinikud viimaks minu seljakoti vastu erilist huvi, küsisid hoopis, kas võivad mind oma Facebooki sõprade hulka lisada. Vingerdasin sellest kõrvale.
Armeenia. Mind ja Mari peeti Armeenia piiri lähistel kinni ning hakati küsitlema. Põhimõtteliselt peeti meid vist vene spioonideks, kes on luuranud kaks nädalat piiri ümbruses ja pildistanud lubamatuid asju. Pika pinnimise peale lasti meid minema.
Austria. Minu esimene kogemus Austriaga oli, kui sõitsin bussiga Vilniusest Budapesti (olles jäänud lennukist maha). Viinis oli pooletunnine peatus, nägin vaid bussijaama. Ligi seitse aastat hiljem käisin päriselt ka Austrias ära.
Barbados. Nigelad rannad. Ma eeldasin, et Barbados on täielik paradiis Kariibi meres! Aga enamik randu, mida nägin, olid ikka väga jamad. Õnneks lõpuks leidsin paar türkiissinise veega randa ka. Muidu oleks sellest riigist päris nukker kogemus jäänud.
Belgia. Mu õde elab Belgias ning käisime tal mõned aastad tagasi koos isa ja emaga külas. Kuigi oli oktoobrikuu, oli seal parajasti supersoe ning ma sain isegi õe korteri rõdul päevitada :)
Belize. Great Blue Hole ehk Suur Sinine Auk. Lendasime väikelennukiga selle kohal, mis oli IMELINE kogemus. Olin ainus reisija ning piloot lubas minulgi natuke lennukit juhtida ( kaaspiloodi ees on vajalikud kangid ja roolid).
Boliivia. Uyuni soolakõrb (postituse avapildil) on pärast ligi kuut aastat üks lemmikkoht, kus eales käinud olen. Ja teine asi, mis meenub. Seal oli kuradi külm.
Brasiilia. Mul on Brasiiliaga nii palju kogemusi ja enamik neist Rio de Janeiros. Kui ma seal viimati käisin, siis toimus karneval. Kümned tuhanded inimesed olid tänavatele kokku pressitud ning tantsisid ja jõid Caipirinhat. Tänapäevases koroonamaailmas on veider sellele isegi mõelda…
Costa Rica. Trossilaskumised on Costa Ricas väga populaarsed ning loomulikult võtsin minagi selle ette. Nii libisesingi paarisaja meetri pikkuse vahemaa üle sügava oru, milline adrenaliinilaks! Kuna mõistsin instruktori signaali valesti, tegin ka ühe vea, mistõttu vajusin mööda trossi tagasi raja keskele – ei saanud edasi ega tagasi. Siis tuli küll hirm peale. Aga õnneks tuli instruktor järele ja vedas mu sealt ära.
Dominica. Imeline loodus! Kui enamik Kariibide riike uhkeldab imeliste randadega, siis Dominical neid ei ole. On hoopis rohkelt rohelust ja lopsakust. Kui mina Dominical käisin, oli seal hiljuti orkaan möllanud ning riik veel räsitud.
Dominikaani Vabariik. Gerda küsis bussis kohalikelt noormeestelt internetiparooli kohta ning sõbrunesime nendega. Nad näitasid meile kohalikku ööelu ning sattusime kohtadesse, kuhu muidu ei oleks jõudnud. Ja proovisime kanget kohalikku napsu mamajuanat!
Ecuador. Ekvaatorit otsimas. Ekvaator on miski, mida Ecuadoris uudistama minnakse. Mina käisin seda otsimas lausa kahel korral, sest esimene kord sattusin valesse kohta. Selles vales kohas on monument, kuid maailma keskpunkt GPS-i kaudu asub mõnesaja meetri kaugusel.
Egiptus. Käisin seal 2008. aastal ning see oli esimene kord Euroopast välja. Niisugune menu kohalike meeste seas tuli ehmatuse ja üllatusena. Siis ma veel ei teadnud, et kohalikud tahavad eurooplannasid kaamelite eest ära osta :)
