Sorry, aga teie auto pani risu
Kes avasid selle blogipostituse, sest eeldasid, et mina ja Geidi panime autoga risu, siis vabandust, nii polnud. Aga ma räägin, mis juhtus.
Tenerife lennupileteid broneerides olime kohe ühel nõul – on vaja rentida auto. Kohapeal selgus, et see oli absoluutselt õige otsus, sest takso on ulmeliselt kallis ja bussiga liikumine pole ka nii mugav. Kuna jõudsime Tenerifele kolmveerand kaksteist õhtul, oli meil broneerutud hotell kümneminutise autosõidu kaugusele. Hommikul oli plaan sõita tagasi lennujaama ning võtta sealt auto. Palju see kümneminutine taksosõit ikka maksab?
Jõudes taksopeatusesse, ei näinud me ühtegi teist turisti. See oli veider, arvestades, et koos meiega oli saabunud lennukitäis rahvast. On takso siis nii kallis, et kasutatakse muid vahendeid? Meie taksosõit läks maksma 22 eurot. Lohutasime end sellega, et praegu on õine tariif… homme ei lähe nii palju raha.
EKSISIME. Järgmisel hommikul lennujaama sõites tuli rahakotti kergitada 23 euro võrra! Siinkohal olen ma üsnagi kindel, et taksojuht tõmbas meil naha üle kõrvade ja pani taksomeetri kiiremini jooksma. Hotellist öeldi eelnevalt, et sõit läheb maksab 15 euro kandis.
Veel haigem oli see, et niigi ülekasseerides kukkus taksojuht nõudma 20 senti. Taksomeetri järgi oli arve 23.20, mina ulatasin talle pahuralt 23 eurot. “Taksosse istudes peaks ikka veenduma, et oleks piisavalt raha,” torises taksojuht. Mina nähvasin vastu, et sorry, sõit pidi maksma ikka alla 20 euro! Lõpuks otsis Geidi oma rahakotist välja 20 senti ning lahkusime. Ilma head aega ütlemata.
Mõru maik jäi suhu. Aga pea püsti, ees on ootamas ju tore nädal Tenerifel!
Autorendi juures oli järjekord, kus ootasime umbes 15 minutit. Meie autorent pidi algama kella 12st päeval, kui kell polnud veel pool kaksteistki. Mis seal ikka, aega on. Kui tuli meie kord, hakkas töötaja midagi paberitest otsima. Ma ei mäleta, kas jõudsin Geidile öelda, et asi on kahtlane, aga juba teatas naine: “Sorry, teie auto pani risu.”
Okei, mitte sellises sõnastuses – aga point oli sama.
Mis siis nüüd saab? Naine pakkus kahte varianti – kas võtame esialgu manuaalkastiga auto või siis ootame üle kolme tunni, kuni tuleb teine sõiduk. Kumbki variant ei tundunud kuigi apetiitne. Me mõlemad Geidiga sõidame igapäevaelus automaadiga, nii et ei paistnud hea mõte hakata võõras riigis manuaaliga katsetama.
Ega meil ei olnud midagi muud teha, kui sättida ennast lennujaama ette istuma (vähemalt oli päike!) ja oodata, kuni tagastatakse teised autod. Õnneks tuli Geidi selle peale, et anda oma telefoninumber, et nad saaksid helistada, kui mõni auto varem kohale jõuab.
Nii uskumatu kui see ka oli, sama naine helistas kümme minutit hiljem. Üks punane Volkswagen oligi tagastatud! Meie olime tellinud küll punase Toyota, aga jumala eest, pole ju vahet :)
Saime auto veidi pärast kella 12 päeval. Arutasime isekeskis, kui hea, et jõudsime lennujaama varem. Muidu oleks esimesena saabunud auto antud ära ehk kellelegi teisele.
Nagu algul öeldud, meie oma Volksuga risu ei pannud. Kõik läks väga hästi. Mainimata ei saa ka jätta, et nädala jooksul kulus bensiini 36 euro eest (liiter maksis 1 euro ringis) ning sõitsime selle perioodi jooksul peaaegu iga päev. Kahju, et bensiini ei saa suveniiriks Eestisse tuua ;)
