Kuidas psühhopaadist hosteliomanik mul keset tänavat näo täis sõimas

Kogu lugu algas eelmisel reedel. Kuna internet ei tahtnud mu telefonis töötada, läksin lõpuks retseptsiooni, et uurida, kas neil on wifiga mingi probleem või on asi minu telefonis.

Parasjagu hakkas hostelist lahkuma üks vanem mees. Retseptsioonitüdruk ütles talle, et külaline uurib, millal saab internetti. Niisiis pöördus mees tagasi ja hakkas mulle selgitama, et see, et meil pole internetti, ei ole mitte hotelli, vaid teenusepakkuja süü. Väga hoogsalt ja korduvalt selgitas sama asja.

Pärast tema minutist monoloogi küsisin vahele, kas ta oskab ennustada, millal võiks netti saada – mul oleks järgmisel hommikul vaja. Nimelt pidin järgmisel hommikul ekskursioonile minema ning mul polnud veel 100% kindlat kokkulepet olemas.

Tema jutt läks veelgi intensiivsemaks. See polnud enam brasiilialikult kirglik, vaid lihtsalt agressiivne. Küsisin, miks ta minuga nii ebaviisakalt räägib. Sellist sõna kasutasingi, kuigi õige oleks „ülbe“. Enne kui ma aru sain, siis oli tema hääl tõusnud ja ta karjus minu peale. „Ma ju ütlesin juba enne sulle, et see pole meie süü, et internetti pole. Mina pole süüdi, kui Brasiilia ühel kõige rikkamal mehel on internetiga probleemid,“ oli üks peamistest lausetest, mida ta kõrgendatud häälega korrutas.

See olukord oli lausa naeruväärne – miks õiendab mingi suvaline vanamees minuga? Nagu mida kuradit? Keerasin selja ja asusin minema kõndima, tema jäi minust seina jõllitama ja seda sõimama. Lõpuks hakkasin telefoniga napakat olukorda filmima ja ütlesin „oh my god“ (jumal küll). Haige vanamees tegi mind moonutatud häälega järgi nagu seitsmeaastane.

Kogu situatsiooni ajal oli retseptsioonitüdruk vait nagu sukk. Ei pidanud just geenius olema, et aru saada, et ta on harjunud taolise hullusega ning kui ta midagi ütleb, saab samamoodi sõimata. Kahju oli toredast tüdrukust, tema peab selle tüübiga koos töötama.

Lool on ka teine osa. Kolm päeva hiljem hakkasin hostelist lahkuma ja täpselt siis juhtus mees olema retseptsioonilaua juures. Ootasin töötaja järgi, et enda asjad võtta ning näppisin samal ajal telefoni.

„Kas nett töötab hästi?“ küsis mees mõnitavalt. Vastasin talle vastu, et jah ning ei jõua ära oodata, millal ära saab.

Sain asjad kätte ja astusin parasjagu tänavale, kui kuulsin, et hosteliomanik ja üks tüüp, keda ma põgusalt teadsin, rääkisid mingist vargusest hostelis. Küsisin tüübilt, mis juhtus. Ja siis läks lahti.

„Mis see sinu asi on? Miks ka seda uurida? Jkgfjkbdnflddfgsdkfsjdiyd“ lõugas mees. Päriselt, ta karjus keset tänavat mu peale. Ma ei mäleta, mida ta kõik karjuma hakkas, aga see kõik tuli nii ootamatult.

Ühel hetkel võtsin ma jälle telefoni välja, et seda kõike filmida. Tänu sellele mäletan ma veidi, mida ta üldse seletas. „Teie seal Euroopas arvate, et olete maailma kuningad. Aga te pole kuningad. Te peate tulema siia ja olema ülbed,“ karjus mees. Sõna „ülbed“ korrutas ta veel nägusid tehes ja häält moonutades.

Kui ma küsisin, miks ta minu peale karjub, siis lõugas ta nii: „Sa oled ebaviisakas inimene. Sa arvad, et kõik on sinu teenijad. Sa arvad, et inimesed Ladina-Ameerikas on sinu orjad.“

NAGU MIDA KURADIT? Ainus asi, mida ma paar päeva tagasi tegin, oli küsida, kas neil on probleemid internetiga. Käsi südamel, ilma ülbuseta. Ja nüüd hakkas ta lõugama, sest küsisin ühelt hostelikülaliselt, keda ma teadsin, varguse kohta. Ja isegi kui ma oleksin olnud nipsakas, kes karjub niimoodi noore naise peale?!

Ma saatsin selle psühhopaadist vanamehe pimedatesse kohtadesse ja hakkasin astuma takso poole, mis oli vahepeal kohale jõudnud. Saate aru, et vend kõndis mulle järele ja karjus, et ma olen ülbe inimene, kes peab latiinosid orjadeks. Appi, kas see vend on hullumajast põgenenud? Asja teeb hullemaks see, et just viis minutit tagasi oli ta olnud mingite külaliste vastu ülisõbralik ja visanud nalja. Ning mõni hetk hiljem karjub ta ilma põhjuseta teise külalise peale? Tõesti, äkki peaksin helistama Rio de Janeiro hullumajja ja ütlema, kus nende patsient uitab.

Loomulikult lugesin hiljem Bookingu broneeringulehel Copacabana hosteli iseloomustusi – just neid kehvemaid. Seal olid päris paljud välja toonud, et hosteli omanik kammib ära ja karjub. Nii et minu soovitus: kuigi see hostel on odav, ärge elusees selle haige vanamehe lähedusse minge. Pigem makske rohkem.