Bussijuht küsib säravalt naeratades: „Soovid ka oksekotti?“

Meie viimane sihtkoht Laoses oli Luang Prabangi linn, kuhu oli Vang Viengist umbes viie tunni pikkune tee. Kuna sõit on üsna mägine, on mõistlik see teekond ette võtta minibussiga.

Olin broneerinud bussipileti juba varasemalt veebis – kella 8.30ks. Jõudsime 15 minutit varem kohale ning siis selgus, et meie buss väljub 8.30 asemel kell 9. No heakene küll… Aeg läks kiiresti ja õige pea oli juba 9 läbi. Juht, kes oli lubanud meil kohvri minibussi panna, hängis teiste tüüpidega ja rääkis juttu. No Aasia, onju…Kui kell oli 9.20, läksin talt uurima, mis kell buss muidu väljub. Tema teatas, et kell 10. Oota, misasja? Putka sildil on suurelt kirjas, et minibuss väljub kaks korda päevas: 9 ja 14.

Kui ma hakkasin protesteerima, muutis ta vastust: ei, ikka 9.30. Küsides piletikaasast bussi väljumise kohta, vastati mulle: kohe väljub, mine bussi. Märkisin, et bussijuht seda ei arva. Selle peale hõikas piletikassa tüüp juhi nime, mille peale viimane sibas bussi.

Siis oli meil vaja oodata üht viiest reisijast, kes oli vahepeal kuhugi jalutama läinud. Umbes viis minutit ootasime. Aga jõudsime umbes kümme minutit sõita, kui bussijuht tõmbas teeäärde ning keera siis otsa ringi. Jah, me sõitsime bussijaama tagasi.

Selgus, et oli veel reisijaid, keda oli vaja peale võtta…

Kaks reisijat juures, hakkasime uuesti sõitma. Esimene peatus tuli tund hiljem, kui bussijuhil oli vaja bensiini võtta. Kasutasime ka juhust ja käisime tualetis. Kui istusime taas kohtadele, hakkas bussijuht rahvale oksekotte jagama. Ma vaatasin teda ehmunud näoga – no siis läheb sõit ikka rajuks, kui kohalikel isegi on vaja oksekotte (me olime bussis ainsad turistid).

„Soovid ka oksekotti?“ pöördus juht minu poole oma kõige säravama naeratusega. No kui sa niimoodi küsid, siis tahaks küll, jah…

Sõit läkski rajuks. Teed olid käänulised ning asfalt (või sellele sarnanev ollus) kohati väga kehv. Kui me oleks siin olnud Mariga, siis oleksime ilmselt otsustanud ise tavalise sõiduautoga sellele teele sõitma tulla (viide SELLELE loole). Eks natuke paha oli, aga vaated, ausalt ka, imelised.

Õige pea hakkas üks bussikaaslane oksendama. Õnneks istus ta üsna ees ja ma ei kuulnud. Küll aga ma nägin, kuidas naine avas akna ja viskas oksekoti sillalt alla.

Tunnike hiljem õnnistas meid oksendamisega ka üle vahekäigu istuv noormees. Ma panin kiiresti kõrvaklapid pähe ja vaatasin pingsalt aknast välja. Kartsin, et seda nähes-kuuldes hakkan ise ka oksendama… Kuna selle poisi juures ei olnud akent, pidi ta kotikest umbes pool tundi käes hoidma – siis tuli peatus. Aa, enne seda pani robertit seesama tädi, kes enne.

Tundub, et kõik, mille oli poiss välja oksendanud, otsustas ta kiirelt tagasi süüa, sest tüüp ostis putkast mitu krõpsupakki. Seejärel hakkas ta minu suureks üllatuseks sigaretti kimuma – välimuse järgi pakuksin, et ta oli umbes 13. Bussijuht aga otsustas, et on aeg lõunapeatuseks ning ostis topsi kiirnuudleid, mida hakkas mugima… Me siis ootasime.

Kuna tundus, et kõige hullem on möödas, otsustasime ka endale jäätise lubada. Tõepoolest, tee polnud enam nii kurviline, aga oi kui künklikuks see muutus. Ilmselt tahtis bussijuht tasa teha seda aega, mil ta kiirnuudleid mugis, ja kihutas nii, kuis jaksas. Oleks bussilagi olnud madalamal, siis löönuksime küll pea ära. Õnneks ei läinud ikka süda pahaks.

Mis siis veel juhtus enne kohale jõudmist? Tädi pani veel kolmandat korda ka ropsi ning üks mees nõudis paar kilomeetrit enne kohale jõudmist kiiremas kohas tualetipeatust…

Ütleme nii, et oli kergendus hotelli jõuda. Vajusime kohe voodisse ja magasime tund aega.