Albaania-Makedoonia piiril: minu pagasit kontrolliv ametnik tõmbas parasjagu tobi ja bussijuht ei teadnud, et tal peab koroonatõend olema

Naljalt ei meenu ühtegi maismaad pidi toimunud piiriületust, mis oleks olnud absoluutselt sündmustevaene. Nii ka see sõit Albaaniast Põhja-Makedooniasse.

Jõudsime siis piirile ja esimene ametnik korjas ära meie passid. Nii, normaalne. Seejärel sõitsime ühe varjualuse alla ning pidime kõik tõstma oma pagasi bussist välja, et see ette näidata. Okei, normaalne.

Aga siis läitis piiriametnik tobi, tõmbas selle ette ja hakkas pagasit kontrollima. Või noh, ega ta väga ei sobranud, natuke piidles. Ma eeldaks, et reisija võiks saada natuke privaatsemalt kohvri avada (mitte terve bussirahva ees), aga no tundub, et Albaanias see ei kehti... Jõudsin juba mõelda, ega mul rinnahoidjad kuskil pealpool ei vedele...

Tuli siis minu kord, bussijuht mahvis mõnuga ja küsis, kust ma pärit olen. Vastasin Eestist ja jõudsin vaevu pagasi avada, kui tüüp rehmas käega ja ütles, et pane kinni. Ju on Eesti siis usaldusväärne nende jaoks.

Kui kõikide pagas sai kontrollitud, tagurdasime varju alt välja... selle asemel, et hoogsalt edasi liikuda, hakkas igivana sõiduk koledalt häält tegema ja vappuma. Ma ei saanudki aru, mis juhtus, aga see polnud ilus hääl – noh, niisugune heli, et see sõiduk ei liigu varsti enam Skopje poole. Bussijuht kupatas kõik mehed õue bussi edasi lükkama... üheskoos saime sõiduki liikuma ja kole hääl kadus.

Meile anti passid tagasi ja pidime minema neid Põhja-Makedoonia piiriametnikele näitama. Ühel hetkel jäi silma, kuidas bussijuht järsku sahmerdama hakkas (muidu oli selline yolo-lasen-reisijatel-oodata-kui-suvalise-putka-juures-kaks-suitsu-järjest-teen). Tüüp tõmbas maski ette (esimest korda selle teekonna jooksul; mask nägi ka üsna päevinäinud välja) ja tõttas hoonesse sisse.

Umbes viieteist minuti pärast olid kõikide passid kontrollitud, kuid bussijuhti ei olnud kuskil. Siis tuli üks reisija kõrvalolevast hoonest hoogsal sammul välja, istus bussi rooli ning sõitis natuke kõrvale, et teised sõidukid pääseksid meie kõrvalt mööda. Oota, misasja, miks suvaline vend meie bussi roolis on? Ta ütles midagi albaania keeles ning mulle tõlkis üks kaassõitja: bussijuhil ei ole koroonatõendit.

Nagu misasja, päriselt või? Mitte ühelgi reisijal ei olnud seda probleemi ning bussijuht astus niiviisi ämbrisse! Isegi kui juht ise ei tea... kuidas ei toonita firma seda nõuet talle?

Ootasime veel 20 minutit, kuni bussijuht lendas kohale. Sai kiirtesti tehtud. Istus rooli ja hakkas rallima nagu homset ei oleks... samal ajal mõningate teiste reisijatega väga häälekalt koroonateemal vaieldes. Mul ei olnud läheduses kedagi, kes tõlgiks, aga nii palju, kui aru sain, siis oli mees veendumusel, et bussijuhtidele ei peaks koroonareeglid kehtima. Reisijad polnud temaga sama meelt.

Aga no joppas, et selles piiripunktis ikka sai kiirtesti teha ja see kehtis. Päris jama oleks olnud jääda niimoodi riigipiirile lõksu...