Ma olen vist vanaks jäänud. Mis oli enne reisil normaalne, on nüüd…
Vanust on nüüdseks 29 ja ma ütlen välja: olen vist vanaks jäänud.
Mõtlesin sellele korduvalt nüüd viimati reisides. Just siis, kui oli vaja hommikul vara ärgata, et kuhugi järgmisse linna sõita või järjekordse vaatamisväärsuse juurde ronida. Tahaks lihtsalt magada kümme tundi (ma tunnen end hästi, kui und on olnud üheksa-kümme tundi), pikalt voodisse vedelema jääda või siis basseini ääres tukkuda.
Mis toimub?! See pole ju mina. Sellist asja pole ma viimase kümne aasta jooksul öelnud. „Basseini ääres on mõttetu puhkust veeta. Oluline on võimalikult palju näha,“ on olnud minu korrutatud mantra.
No näed, elu (vanus?!) muudab inimesi. Vietnami ja Laose reisi ajal tajusin, et võib-olla on isegi puhkust rohkem vaja kui joosta mööda ilusaid paiku. Ma arvan, et siin mängis teatavat rolli ka see, et minu töös on novembrikuu aasta kõige raskem – ma tõesti tundsin end selle kuu lõppedes kui tühjaks pigistatud sidrun. Õnneks suutsime Steniga leida ikka teatava tasakaalu ja ei tulnud reisilt väsinumalt kui sinna minnes.
Ja noh, olgem ausad, see pikk jõuluaeg on aidanud ka patareisid laadida. Võib-olla on isegi olnud rohkem puhkus (kuigi siin oli ka palju ringi sõitmist) kui puhkus ise. Mida ma sellest õppisin? Järgmine kord reisile minnes tuleb võtta alustuseks üks-kaks (pigem kaks!) täielikku puhkusepäeva, mil pole vaja otseselt kuhugi minna.
