Šokeeriv reaalsus – mida tegi orkaan ja kuidas paljud inimesed sellepärast enesetapu tegid

Ütlen alati, et reisimine õpetab sind oma elu Eestis hindama. Ma olen hetkel Dominical ja minul oli juba esimesel päeval selline tunne, et kuidas nad hakkama saavad. Mina lähen ju peagi ära – nemad jäävad siia. Minul on kuhugi põgeneda, aga neil mitte, see on nende kodu.

Lisaks Puerto Ricole sai ka Dominica möödunud aasta septembris orkaan Maria tõttu kõvasti kahjustada. See oli läbi aegade kõige tugevam orkaan, mis riiki räsinud. Alles paar postitust tagasi rääkisin ma ettevalmistuste tegemisest enne reisile minekut – näete, pean ikka ise rohkem ettevalmistusi tegema. Ma ei teadnud, et ka Dominica tõsiselt kannatada sai.

Kõigepealt aga Dominicast – jumal, kui ilus ja roheline ta on! See oli minu esimene emotsioon, kui ma lennukist väljusin. Vähemalt viimase kolme ja poole kuu jooksul Kariibidel pole ma sellist vaatepilti näinud.

Ma peatun Dominical ühes külas, mis asub lennujaama lähistel ja kus elab alla 3000 inimese. Mööda küla ringi kõndides on näha maju, mis on varemetes või hooneid, millele on sinine telk peale tõmmatud. Minu majutuskoha omaniku Pauli sõnul on üldiselt nüüdseks (pärast üheksat kuud) kõik, kes alaliselt oma majas elavad, selle korda teinud. Varemetes on peaasjalikult need majad, mille omanikud elavad välismaal. Ja väga paljud dominicalased elavad välismaal.

Ehmatav hetk oli näiteks see, kui Paul osutas hostei kõrval asuvale platsile. „See siin oli minu naise toidupood,“ ütles ta. Seal polnud midagi, või noh, ainult märgid maha lammutatud majast. Liikusime edasi ning ta näitas mulle, et siin oli kirik ja siin oli kirik – kõik varemetes. Kirikud kui kõrged hooned said eriti palju kannatada. Üleüldiselt oli see pime mäng, milline hoone sai rohkem kannatada ja milline vähem. Kõik sõltus tuule hetkelisest suunast.

Majapidamiste üles ehitamiseks tuli raha riigilt. Tundsin huvi, kuidas riigil nii palju raha oi, et kõiki aidata. „See on hea küsimus. Ma ei tea seda,“ nentis Paul.

Külades elatakse veel elektrigeneraatorite abil. Meil töötab see õhtul kella viiest kuni õhtul kaheksani. See on siis ainus aeg oma seadmed täis laadida, sest pärast seda saabub pimedus. Mulle anti üks taskulamp, kui peaksin öösel vetsu minema. Külmkappi ka pole – külma vajavad tooted tuleb kohe ära süüa või ajada säilitusaineid täis, et nad püsiksid ka soojas. Toitu valmistatakse aga gaasipliidil.

Eks pealinnas on kindlasti olukord parem, aga mina räägin väiksema küla näitel.

Orkaan iseenesest möllas kõigest kolm tundi. Paul meenutab, et kui tuli hommikul oma maja all asuvast punkrist välja ja vaatas ringi, puhkes ta vaid naerma. Kõik oli nii varemetes, et enam nutta ei osanud.  Küll aga tegid paljud inimesed enesetapu, sest nende elutöö oli ühe ööga läinud.

Ma ütlen veel kord: olen nii tänulik oma elu eest Eestis. Meil on tõeliselt vedanud, et Eestis selliseid asju ei juhtu.