Tuneesia pani mind taas sügavalt oma elu üle järele mõtlema

Iga kord mõnda vähemarenenud riiki reisides jõuan ma taas arusaamani, et meil siin Eestis on asjad nii kuradi hästi. Tuneesiast tagasi tulles oli see tunne kuidagi eriti suur.

Millest ma siis räägin?

Madal elatustase. Tark internet ütleb mulle, et sealsed palgad algavad 300 eurost kuus. Siinkohal võiks ju lugeja öelda, et oi, asjad palju odavamad. No on odavamad, aga mitte kordades odavamad. Sealse elatustasemel kohta ikka tunduvalt kallimad. Madala elatustaseme tuneeslane ei saa naljalt kunagi välismaale reisida.

Riik ei panusta laste kasvatamisse. Sattusin rääkima ühe kohaliku emaga, kellel oli kohvikus 11kuune poeg kaasas. Naine jutustas, et tema võttis oma poja tööle kaasa juba 2kuusena. Mingeid toetusi ega emapalka Tuneesias ei ole. Kõik lapsed tuleb ise omal jõul üles kasvataja. Sel ajal, kui see ema köögis toimetab, on laps söögitoolis. Mitte ei saa ringi tuuseldada nagu väikesed lapsed peaksid tegema...

Lapsed teevad tööd. Sõin ühel õhtul Tunise peaavenüül ning silmitsesin nii umbes 10-13-aastaseid poisse, kellel olid roosid käes. Kes ei tea, siis niimoodi pakutakse lilli turistidele müügiks, no a la mees kingib oma südamedaamile. Poisid pakkusid vahepeal roose müügiks, aga siis jälle mürasid omavahel. Nii nagu väikesed poisid ikka teevad – ilma et peaksid tööd tegema. Ma saan aru, kui lapsed vahepeal oma vanemaid aitavad, aga ilmselt oli see poiste igapäevane töö.

Prügihunnikud tänavatel. Kui Eestis siin-seal vedeleb prügi, siis Tuneesias on reaalselt tänavatel prügihunnikud. Ja tundub, et inimeste jaoks on suva.

Koduta loomad. See on minu jaoks eriti südantlõhestav, et kiisud ja kutsud on tänavatel armetus seisus. Eriti palju on kasse.