Nutune teema – šokeerivad lood Mauritiuse kodututest loomadest

Mauritius – paradiisisaar heleda liiva ja sinise veega. Aga kodutute loomade jaoks on see kõike muud kui paradiis.

Ma olen olnud loomaarmastaja nii kaua kui end mäletan. Eriti on mu hinges kassid ning kui saaksin, siis võtaksin kõik maailma kodutud kiisud endale. Nagu ma ükskord Stenile ütlesin, siis on mul kasside jaoks südames nii palju armastust, et on lausa häbiasi, et meil on vaid üks kiisu…

Oma 83 riigi jooksul olen käinud ikka igasugustes kohtades ja näinud palju kodutuid loomi. Aga ma ei tea… viimaste reiside jooksul on see kuidagi mulle valusamalt mõjuma hakanud. Äkki on asi selles, et olles nüüd kasside varjupaigas vabatahtlik, mõtlen ma sellele teemale rohkem?

Albaania ja Makedoonia olid mu jaoks esimeseks šokiks, sest nägin niivõrd palju kodutuid kasse ja koeri. Ma siiamaani mõtlen ühele Albaania bensiinijaamas kohatud koerale, kes oli ilmselt auto alla jäänud ja jalaluu oli viltu kasvanud. Mul polnud talle muud süüa anda kui bussisõidule kaasa antud saiad… ja ta hingas need lausa sisse! Järelikult oli kõht väga tühi. Istusin pärast seda bussi ja nutsin peatäie.

Albaania ja Makedoonia reisi jooksul ostsin mitmel korral poest kassitoitu ja viisin suvalistele kassidele, keda nägin. Ma ei silita kunagi tänavakasse, kuid süüa võin ju neile anda.

Mauritiusele jõudes jäid kohe tänavapildis silma koerad. Tegelikult nägid nad täitsa kobedad välja – mitte paksukesed, kuid mitte liiga kõhnad. Kasse peaks ka seal palju olema, aga ise nägin selle reisi jooksul umbes kümmet kiisut.

Kui Flic-en Flaci hotelli (kus ööbisime) omanik meid autoga randa viis, uurisin, kuidas inimesed koertesse suhtuvad ja kas süüa annavad. Naine – muidu väga sümpaatne – kehitas õlgu ja ütles, et ei teagi. Tema arust inimesed koeri ei toida. Et tema annaks kodutule koerale süüa võib-olla siis, kui ta tema maja ees passiks. Lisaks korjatakse aeg-ajalt koerad kaubikusse ja viiakse ära. Mis neist saab, ta ei tea.

See ei olnud see, mida ma lootsin kuulda. Oleksin tahtnud, et ta kinnitaks, et jaa, inimesed ikka annavad süüa. Aga kust kutsud siis saavad süüa? Prügist? Nälgivad pidevalt? Või veelgi enam, kust nad juua saavad? Seal on ju pidevalt üle 25 kraadi sooja… Mu süda tõmbus veel rohkem krimpsu, nii valus oli kõigele sellele mõelda. Aga mis ma saan teha? Kuidas ma saan terve riigi koeri aidata? Peaga mõeldes ma saan aru, et ei saa mitte midagi teha – aga südames on nii valus.

Ühel õhtul ranna lähedal restoranis süües jäi mul umbes kolmandik kanafileest alles ning ajal, kui Sten ja kelner vaatasid mujale, kühveldasin tükid kiirelt salvräti sisse. Pärast rannas jalutades jagasin need kahele koerale. Veidi hiljem nägin, et kohalikud, kes rannas sõid, viskasid ka neile kanakonte… nii et äkki siis ikka antakse kodututele loomadele süüa?

Seda kinnitas ka meie viimase öö hotelli töötaja – kui mainisin, et jätsin eelmisel õhtul tänavanurgale koertele süüa, siis ta ütles, et loomi on siin palju, aga inimesed ikka toidavad neid. Süda oli natuke kergem.

Mis puutub koerte toitmisesse, siis viimasel õhtul ostsin mitu pakki konservi ja tahtsin jagada loomadele. No see ei läinud muidugi nii edukalt kui olin lootnud. Esiteks oli juba pimedaks läinud, koerad liikusid haukudes ja see ehmatas mind ära. Kõigepealt andsime ära restoranis üle jäänud nuudli ning üks valge kutsa õgis selle mõne hetkega ära. Siis ta järgnes meile ja tahtis veel. Püüdis isegi korra käppadega mulle peale hüpata, aga no kui suur koer peaaegu peale hüppab, on veidi intensiivne. Mis siis, et ta kuri ei olnud.

Tahtsime anda konservi ka teistele koertele, aga need tüübid ei paistnud hästi aru saavat, mis toimub. Kuna me hetkeks pimedas majade vahel ära eksisime, käskis Sten mul jätta toidu tänavanurgale kivi peale – koerad jooksevad kogu aeg nuuskides ringi, küllap nad söögipoolise üles leiavad. Mulle see idee väga ei meeldinud, sest tahtsin ise näha kutsat, kes süüa saab, aga midagi polnud teha. Ei saanud pimedas loomi otsida. Hommikul vaatasin üle, et toit oli ära söödud. Hea seegi.

Eestisse jõudes otsustasin natuke lugeda Mauritiuse kodutute loomade kohta ning sattusin Daily Maili artikli peale (aastast 2015), mis kirjeldas, kuidas tänavakoeri püütakse kinni, hoitakse jubedates tingimustes ja siis süstitakse mürgisüstiga. Kui süst mõjub kohe, on hästi. Kui ei, siis lükatakse nad poolelusana tuhastamisele. Järgmine artikkel, aastast 2021, räägib, kuidas loomad on nendes varjupaikades nii näljas, et söövad oma surnud liigikaaslasi või neid, kes on juba suremas. Appi. Peatage maakera, ma tahan maha minna. Löristasin nende lugude peale jälle nutta – kuidas saab nii olla?

Isegi kui on vaja koeri magama panna, milleks hoida neid siis nii jubedates tingimustes? Kas ei võiks vähemalt neid enne surma toita, et nad ei peaks teisi koeri sööma?  

Sealjuures on Mauritius korduvalt väitnud, et nad on end selles osas parandanud ja nii julmalt ei käituta. Aga siis ikka lekib jälle mõni video… Kui ma ei eksi, siis see oli riigi keskkonnaminister, kes teatas, et mingit muud võimalust ei ole, kui loomi tappa. Sest olukord on kontrolli alt väljas. Jah, ongi, aga Mauritiusel ei steriliseerita-kastreerita loomi kuigi tihti… nii tekibki üha enam kutsikaid juurde. Ka kodused lemmikloomad pole tihti kastreeritud.

Õnneks on Mauritiusel ka varjupaiku, kus reaalselt aidatakse loomi. Neid toidetakse, ravitakse, steriliseeritakse-kastreeritakse. Püütakse inimesi harida sel teemal – nagu ma lugesin, siis see ongi suurel määral Mauritiuse probleem, et inimesed on ükskõiksed loomade suhtes.

Egas ma ei saagi hetkel muud ette võtta, kui tegin annetuse Mauritiuse kodututele koertele ja kassidele. Organisatsiooni nimi on Paws ning nende tegemistest saab lugeda SIIT! Äkki leiad ka sina, hea lugeja, natukenegi raha, et loomi aidata?

Kokkuvõtvalt, mult on mitu korda küsitud, et kuidas siis Mauritius oli. Vastan nii nagu eelnevad korrad olen öelnud: riik on ilus ja midagi halba pole selle kohta öelda – ainult kodutute loomade olukord teeb väga kurvaks.

Mõru maik jäi sellest reisist.