Närvipinge, pisarad ja rahakaotus: 5 lugu lennukist maha jäämisest
Meenutan üht lugu, mis pani mind sel teemal kirjutama.
Istusime umbes neljandat tundi Istanbuli lennujaamas, meie lennuni Ho Chi Minhi oli jäänud veel paar tunnikest. Raamatut oli juba küllalt loetud, netist kõik asjatoimetused tehtud ning tegelesin inimeste jälgimisega. Minu ees rullus lahti mõnevõrra kurb situatsioon.
Üks tüdruk jooksis, hing paelaga kaelas, värava poole. Ta pidi lendama Nepaali pealinna Katmandusse, nii oli infotablool kirjas. Jõudnud värava juurde, polnud seal ainsatki inimest. Isegi töötajaid mitte. Neiu jätkas edasi-tagasi jooksmist, et leida kedagi, kes teda läbi värava lennukini juhataks.
Kuna olin juba pool tunnikest seal istunud, nägin, et kõik inimesed läksid lennukisse, värav suleti ja töötaja lahkus. Kuna infotahvlil oli kirjas, et toimub pardaleminek, lootis tüdruk, et ta veel jõuab. Tõusin püsti ja kõndisin tüdruku juurde, et anda teada, et tegelikult on lennuk juba lahkunud…
„Aga nad ei saanud nii mulle teha – Turkish Airlines lend Pariisist Istanbuli hilines!“ ahastas tüdruk. Õnneks selgus, et ta on ostnud oma pileti jätkulennuna, seega paigutab lennufirma ta ilma lisatasudeta järgmisele lennule. Aitasin tal leida lennufirma töötaja, kelle hoolde neiu jäi.
Nagu mainitud, on ka minul endal mitmeid lennukist maha jäämisi ja peaaegu maha jäämisi. Mõnikord on lennufirma selle hüvitanud, teinekord jällegi on see minu enda kanda jäänud…
Kõige naeruväärsem juhtum
Kahtlemata kõige „suurejoonelisem“ maha jäämine leidis aset 2013. aastal Riia lennujaamas. Olime reisikaaslasega varakult kohal ja õige värava juures… mida aga ei kuulnud, oli kutse pardaleminekuks. Istusime väravas oleva lennuki juures ning keegi õhusõidukisse ei sisenenud. Ega keegi meie ümber eriti ei tõusnud. Kui mõne aja pärast tualetti läksin ja mööda minnes infotahvlit uurisin, sain šoki: pardaleminek lõppenud!!!
Jep, me jäime lennukist maha. Istudes õige värava juures õigel ajal jäime lihtlabaselt lennukist maha. Meie sihtkoht oli Praha, sealt edasi erinevad sihtkohad kuni Itaaliani välja. Lahendasime tol päeva olukorra sellega, et sõitsime hoopis Riiast Vilniusesse ning sealt kahe päeva pärast bussiga edasi. Prahat me tol reisil ei näinudki. Kurbusepisaraid valasin küll.
Kas ma jään rahvusvahelisest lennust maha?
Ma olen õppinud, et lende tuleb osta jätkulendudena – tõrgete puhul annab sel juhul lennufirma uue pileti. Aga sel korral oli nii, et ma pidin lendama hommikul Brasiilia pealinnast Brasiliast Sao Paulosse ning sama päeva õhtul pidi olema lend Frankfurti. 10 tundi kahe lennu vahel tundus üsna turvaline variant, kuid südames ikka natuke kripeldas. Mis siis, kui on mingi suuremat sorti hilinemine? Streik? Lennuk on katki? Ülebroneerimine?
Brasilia lennujaamas kuulutati välja, et kümne minuti pärast algab pardaleminek. Oh, super. Veidi hiljem anti teada, et see lükatakse 20 minutit edasi. Ja siis veel 15 minutit edasi. Appi?!?! Mis nüüd toimub? Kui uurisin pardatöötajalt, siis selgus, et on mingi rike, kuid sellega tegeletakse. Küll aga ei osanud ta kommenteerida, kui palju aega võib minna. Oi, kuidas ma need pool tundi närveldasin. Edasi-tagasi lennupiletid Brasiiliasse maksid umbes 550 eurot. Ostes aga nüüd ühe suuna ja enam-vähem järgmiseks päevaks, oleks hind vähemalt sama palju… ei tahtnud mõeldagi sellele. Õnneks kuulutati pardaleminek välja ning ma sain rõõmsalt ikka umbes üheksa tundi Sao Paulo lennujaamas passida.
Lennujaamade vahetus
Selle õppisin ära juba ligi kümme aastat tagasi – kui vähegi võimalik, ära võta ette lennujaamade vahetust! Lendasin Hispaaniast Rooma ning selleks, et edasi liikuda, oli vaja minna Fiumicino lennujaamast Ciampino lennujaama (või vastupidi, enam ei mäleta). Vahemaa on veidi üle 30 kilomeetri. Käkitegu, te mõtlete? Vähemalt tol ajal ei käinud nende kahe lennujaama vahel ühistransporti ja kui käis, siis väga ebasobivatel aegadel. Seega pidin ma sõitma ühest lennujaamast Rooma ning siis sealt tagasi teise lennujaama. See oli puhas ime, et ma viimasel hetkel siiski lennule jõudsin.
Lisapäev New Yorgis
Kui lend Miamist New Yorki oleks väljunud õigel ajal, siis oleksime ilma probleemideta jõudnud Helsingisse suunduvale lennule. Miami lend hilines aga kolm tundi ning väljus sel ajal, kui kaugel New Yorgis ka Helsingi lend… Selgus, et lennukiuks oli katki ning seda asuti parandama.
Õigel ajal Eestisse ma küll ei jõudnud, kuid see-eest sain lisapäeva New Yorgis. Brooklyni sild jäi meil esimesel korral ju vaatamata – nüüd sai see tehtud! Lennufirma kulul koos teiste eestlastega New Yorgi hotellis Dominikaani rummi juua polnud ka üldse mitte paha!
Kolleeg Rainer kommenteeris hiljem humoorikalt: “Ära jookse mehe ega New York-Helsingi lennuki järel. Juba järgmisel päeval tuleb uus.”
Kõiki neid lugusid meenutan ma täna üsna naerusuiselt. Nendel hetkedel oli siiski kõike muud kui naljakas. Aga igast sellisest juhtumist saab ühel päeval väärt kogemus ja lugu, mida rääkida! Seda ma tean.
