Mööda Venemaa avarusi eksinud

Venemaa on hiigelsuur. Esimest korda päriselt-päriselt tajusin ma seda, kui sõitsin kaks aastat tagasi Trans-Siberi raudteel Baikali järveni välja. Baikali järv on Eestist umbes 6000 kilomeetri kaugusel, selle kõrval on ligikaudu 500 kilomeetri kõrval elav tädi lausa naaber.

Just tädile me sel nädalal perekonnaga külla sõitsimegi. Kuna teekond on siiski üsna pikk, jagasime sõitu isaga – algul oli tema roolis, siis mina ja täitsa lõpus uuesti tema. Kõlab lihtsalt, aga no ei olnud väga. Halb on, kui pole ühtegi nõuandjat, aga meie häda oli see, et neid nõuandjaid oli suitsuke liiga palju. Alustuseks isa GPS, siis GPS minu telefonil ning viimaks umbes kümnel leheküljel laiuv joonistus, mille minu Venemaa onu Volodja oli teinud. Lisaks lõi minu ja isa enda tarkus aeg-ajalt välja.

Minu GPS (ja ka isa oma) soovitas sõita Narvast otse Peterburi äärde välja ning sealt hakata liikuma Volhovi peale. Onu Volodja manuaalne kaart teatas aga, et Opoljest on vaja keerata paremale, siis ühest kirikust paremale, vasakule, paremale, otse jne. GPS leidis kogu aeg küll uue tee üles, kuid sõit venis järjest pikemaks. Püüdsin välja käia mõtte, et äkki see teekond pole ikka kõige lühem, kuid isa oli veendunud, et küll onu Volodja teab, mis on kõige parem. Võiks ju teada, sest ta on oma 50 korda sõitnud Volhovi ja Eestimaa vahet.

Sellel teel, mida mööda me sõitsime, võiks olla kaks märksõna: kiirus 40 km/h ja raudteed. Mõtlesimegi, kuidas sõites nii tihti külades 40 km/h üldse on võimalik normaalsel ajal kohale jõuda. Aga äkki sõidab onu Volodja seal samamoodi nagu enamik meist möödunud venemaalasi? Nii umbes 60 km/h. Muide, üks selline kihutaja saigi otse meie ees politseilt trahvi.

Ja siis raudteed. Neid oli ikka päris palju– ühe raudtee juures passisime enam kui kümme minutit, sest oli vaja oodata kolme rongi möödumist. Aa ja ühel neist rongidest oli 101 vagunit. Oli piisavalt aega elu üle järele mõelda.

GPS näitas kohalesaabumise ajana aina hilisemat kella. Tegelikult oli huvitav vaadata neid pisikesi Venemaa külakesi, aga samas oli ärgatud pool seitse ning juba pikalt teel oldud. Lihtsalt puhkama tahaks.

Isa uuris onu Volodja joonist (millest oli ikka väga raske midagi aru saada) ning teatas, et peame mööduma linnuvabrikust ja lahingupaikadest ja millest kõigest veel. Viimaks jõudsime hoopis ühe väga suure teesõlme juurde, mis oli parasjagu ehitusel. Sellest tee-ehitusest polnud meie joonisel haisugi. Samas, joonis oli tehtud ka kuus aastat tagasi, nii et ei pruugigi olla. Aga siis oleks võinud ju onu Volodja mainida, et nüüd on meid ees ootamas mingi tee-ehitus või mis? Seega oli minu loogiline eeldus, et küllap oleme õigetest kohtadest ammuaega möödunud.

Sel hetkel saigi mul mõõt täis mööda Venemaa külakesi seiklemisest ning ütlesin isale, et nüüd lähme GPSi järgi. Enam polnud ainsatki probleemi sellega, et ei leidnud õiget suunda üles.

Hiljem saime onu Volodjalt teada, et just selle teesõlme juures olimegi valesti läinud. Oleks pidanud veidi enam edasi sõitma ning seal need linnuvabrikud ja lahingukohad oleks meid tervitanudki. Aga ausalt, mina arvan jätkuvalt, et palju lihtsam oleks olnud kohe eos minna Google Mapsi järgi.

Näis, kuidas tagasisõit möödub.