Ma tahan armastada päikselist, mitte verist Riot
Foto: Pixabay
Isa küsis mult paar päeva tagasi ühe päris otsekohese ja ka õige küsimuse: kui Rio sedavõrd hirmus koht on, miks see sulle siis nii väga meeldib?
Ma pean ütlema, et jäin esiti vait. Ei osanudki midagi nagu öelda.
Oma viimastes postitustes olen Rio de Janeirost kirjutanud väga tumedates toonides: röövid, mõrvad, tulistamised, narkootikumid. Kuidas see kõik käib kokku unistuste linnaga?
See on tõsi, et Rio de Janeiro on vägivaldne linn. Kindlasti üks kõige vägivaldsemaid, kus ma kunagi käinud olen. Olles Rios, õppisin ma ära, et usaldada ei saa. Kirjutasin ka ühes varasemas blogipostituses, et cariocad ehk Rio elanikud ei usalda inimesi. Alati ollakse valvel ja valmis selleks, et keegi teeb halba. Ka mina. Kõndides läbi tunneli, piidlesin kahtlustavalt inimesi – ega keegi ei plaani mulle kallale tungida? Metroos – ega keegi neist pole pikanäpumees? Rannas hoidsin asju võimalikult oma ligi. Karnevalile minnes peitsin raha riiete alla.
Aga samas on Rio de Janeiro meeletult ligitõmbav. Selle karmi maailma taustal on üks imekaunis linn, kus on hea olla. See on Jumala linn, see on päriselt ka üks maailma kõige kaunimaid kohti. Sellest annab tõendust ka tõik, kui palju välismaalasi Riosse voolab – selles kohas on lihtsalt midagi erilist. Rääkides Riost ei saa me unustada kauneid randu, sensuaalset bossamuusikat, imelisi vaateid Suhkrupeamäelt või Kristuse kuju juurest ning rõõmsaid inimesi.
Kas ma olen silmakirjalik, kui ütlen, et Rio on üks ilus linn ja püüan samal ajal ignoreerida, et kuskil mäenõlval, kus asub favela, tapetakse inimesi? Vastan juba ise ära: olen küll silmakirjalik. Aga ma tahan armastada ilusat Riot ning mäletada seda päikselise, mitte verisena.
