Kuidas üks suvaline tüüp minu kohvrit lõhkuma hakkas
Olen nüüd Ameerika Ühendriikides Bostonis. Miks ma siia sattusin ja mida siin tegema hakkan, selgitan täpsemalt uuel nädalal. Praegu tahan ma teiega jagada üht naeruväärset lugu, mis minuga eile Bostoni Airbnb majutusse jõudes juhtus.
Nagu te teate, siis pooltel kordadel reisin ma seljakotiga, ülejäänutel aga kohvriga. Nüüd oli kohvri kord.
Minu uuel kohvril, mille ostsin Tartust Eedeni kaubanduskeskusest, oli koodiga lukustamise võimalus. Mul polnud kunagi olnud kohvrit, mida oleks saanud lukustada. Väga uhke, eks. Mõtlesin küll hetkeks, et mis siis, kui ma mingil põhjusel seda koodiga hiljem avada ei saa.. ometi ajasin need rumalad mõtted peast. Seadistasin kodus kohvrile koodi ning avasin selle veel korra Tallinna lennujaamas. Panin ta lukku ning andsin pagasi ära.
16 tundi hiljem püüdsin Bostoni Airbnb-s seda avada. Ei saanud. Algul muigasin, et äkki ei tulegi lahti.. jamasin ja jamasin ning selgus, et kohver ongi kinni. Kuidas see võimalik on? Ma polnud 100% kindlalt unustanud oma koodi. Olin käekotti poetanud juhendi, kuidas koodi tekitada. Lugesin selle üle ja UPS.. tundub, et ma olin Tallinna lennujaamas kohvrit avades sellele uue koodi pannud. Ma vist poleks pidanud lõpus nupule vajutama.. see lähtestas uue koodi. Aga noh, nüüd oli hilja.
Mis seal ikka, hakkasin erinevaid numbrikombinatsioone katsetama. Mäletasin justkui, et number 3 oli kõige esimene.. proovisin 20 minuti jooksul igasuguseid kombinatsioone. Aga mitte midagi. Eesti aja järgi oli kell juba neli läbi ja mina lennureisist kohutavalt väsinud. Tahtsin lihtsalt pesemisvahendeid ja magamisasju ning tuttu minna. Egas midagi, tuleb see lukk maha murda…
Otsisin Airbnb perenaise üles, kellele oma muret kurtsin. Ta vaatas mind kaastundlikult ja läks otsima abikaasat või mõnda meessoost Airbnb külalist, kes mind aitaks. Saabuski järjekordne brasiillane (maja oli brasiillasi täis – minule vägagi sobiv, sest sain taas portugali keelt harjutada), kes hämmeldus, kas ma olen oma koodi ära unustanud. No ei ole unustanud, muutsin selle kogemata ise ära – veel hullem.
Jonathan, samal ajal uurides ja ahhetades, kuidas ma nii hästi portugali keelt räägin (midagigi toredat sellele situatsiooni juures), hakkas katsetama erinevaid koode. Noh, äkki joppab ja tuleb lahti. Mitte midagi – nii et lukk tuli lahti viilida!
Jonathan viilis seda 5-7 minutit ja ops, olidki asjad käes. Koodisüsteemi ma loomulikult enam kasutada ei saa, aga vähemalt jäid lukud ja kohver ise terveks. Obrigada, Jonathan!
Iseendale saan ma vaid öelda seda, et mõistus ei ole enda teha.
