Pühapäev kirikus: preester teeb inimeste üle nalja, mulle kingitakse pastakas ning lõpuks hirmutatakse ära

Minu Dominica majutuskoha omanik Paul uurib, kas tahan pühapäeval nendega kirikusse tulla. Ta on nimelt pastor. Miks mitte, vastan, kõlab huvitavalt.

Loomulikult tahab ta teada, kas ma olen usklik. Ei. Ja pean tunnistama, et eestlased on väga väheusklik rahvas.

„Nii et sa ei usugi Jumalasse?“ küsib ta šokeeritult.

Raputan pead. Ta vaatab mind kui vaesekest, kes on oma elus kohutava vea teinud. Sellise haletsusega, et ma saan isegi pahaseks.

„Kas keegi on kunagi sinu eest palvetanud?“ tahab ta teada.

„Ee, mis mõttes? Ma ei tea ju,“ jään nõutuks.

„Võib-olla täna kirikus olles tabab sind valgustus ja sa mõistad kõike. Ja viid usu Eestisse tagasi,“ lausub Carl.

Jumalateenistus peaks algama kell kümme, aga kui meie sinna viis minutit pärast kümmet jõuame, siis on vaid üksikud inimesed kohal. Veerand 11 alustame ning sel hetkel on lisaks minule veel seitse inimest saalis.

Loomulikult tutvustatakse mind. Et meil on külaline „Äästist“ (minu suvaline tõlge, sest ta ütles „Estonia“ asemel „Astania“).

Tänane teema on mees ja naine. Paul räägib sellest pikalt, aga rahulikult. Kusjuures pole liialt usklik teema, jumalat mainitakse, aga mitte üleliia. Mis on omapärane võrreldes näiteks Eesti jumalateenistustega, on see, et siinne on pooleldi koolitund ja pooleldi vestlus. Ta küsib aeg-ajalt, kas saite aru või küsib kelleltki, mis ta arvab ja kas ta teab õiget vastust.

„..jääb sama kiilakaks nagu mina ja Larry,“ ütleb Paul oma jutluse ajal. Kahjuks lause algust ei pannud ma tähele. Larry tõstab seepeale käe ja Paul annab sõna.

„Ma ei ole mitte Larry, vaid Lorry,“ teatab mees. Ma turtsatan naerma – kas ma oleksin pidanud ka käe tõstma ja parandama, kui mu riigi nimi valesti öeldi? Minu meelest on selline parandamine piisavalt tobe ja ebaviisakas.

„Hea küll Lorry, hea veel, et „lorry“ pole, muidu oleks ju „veoauto“,“ naerab Carl. Sõnamäng: „lorry“ on inglise keeles „veoauto“. Ma ei saagi aru, kas Lorry pahandab või mitte.

Helitehnika pannakse tööle ja me hakkame laulma – on üks solist, üks taustalaulja ja kaks kidrameest.  Praegugi kõlab mu peas lause „Ma olen nii elevil, sest lähen varsti taevasse.“ Siis hakkavad kõik üksteist kallistama. Mind tullakse korduvalt embama ja öeldakse, „et jumal sind õnnistaks“. Keegi kirikutegelane kingib mulle pastaka.

Praeguseks on kirikus umbes kolmkümmend inimest

Pärast mõneaegset laulmist, teadaandeid ja annetuste kogumist tuleb taas Paul kõigi ette. Kui enne rääkis ta rahulikult, siis nüüd on asjad kardinaalselt muutunud. Ta hirmutab mind lausa. Ma tahaks öelda, et ta räägib kirglikult sellest, et jumal annab teise võimaluse.. aga minu meelest räägib ta kohutavalt agressiivselt. Ja rahvas elab kaasa. Nii mõnigi karjub vahele „jah“, „muidugi“ või „aamen“. Kuna ta nüüd mikrofoni karjub, siis noh, ega kõrvadel väga meeldiv ei ole.

Kokku kestab missa kolm tundi. Ma ei saa selle jooksul jumalikku valgustumist nagu Paul lootis – aga põneva kogemuse osaliseks sain küll.

Kui ma järgmisel päeval Pauli hotellist lahkun, ütleb ta mulle: "Kohtume taevas."